Erime koos kellegagi – lihtne rõõm, kui maailm pole sinu jaoks ehitatud
Tead seda vaikset hirmu, mis hiilib sisse, kui mõistad, et piim on otsas, retseptiravim ootab järeletulemist ja enne reedet tuleks kindlasti sünnipäevakaart ära osta? Kujuta nüüd seda tunnet kümnekordselt, sest supermarketi eredad valgustid muutuvad uduseks, tee postkontorisse on komistamisoht, mida sa ei märka, või bussiliin nõuab ümberistumist, mis võtab viimasegi energia. Siin astubki pildile alandlik, igapäevane asjaajamiskaaslane ja tõesti, muudab kogu mängu.
Paar aastat tagasi jättis mu tädi Pat, kes kasutab kepi pärast insulti, mis jättis tema liikuvuse piiratuks, kolm arstiaega järjest ära, sest ta ei suutnud reisi üksinda ette võtta. Ta polnud haige ega laisk – ta lihtsalt vajas kedagi, kes kõnniks tema paremal küljel, et ta kokku ei kukuks, kui inimesed mööda tormavad, kedagi, kes hoiaks ust lahti, kedagi, kes mäletaks, kuhu auto pargitud on. Kui tema kirikus alustati väikest sõprussüsteemi, proovis ta seda üks kord ja ma ei unusta kunagi ta häält telefonis pärast seda: "Ma ostsin täna sokke. Ilma ühegi paanikahoodta." See ongi kaaslase võlu nägemispuudega või füüsiliselt piiratud inimeste jaoks – see ei tähenda abitu olemist, vaid tavaliste asjade tagasivõitmist.
Vaatame, mida see päriselus tegelikult tähendab, sest termin "asjaajamiskaaslane" võib tunduda formaalne või meditsiiniline, kuid tegelikult on see lihtsalt sõbralik inimkaaslane, kes tuleb kaasa, kui sa asju ajad. Kui otsite usaldusväärset asjaajamisteenust pimedatele või kellelegi, kellel on füüsiline puue, leiate terve spektri võimalusi. Ühel pool on professionaalsed teenused, kus koolitatud assistendid aitavad näiteks toidusiltide lugemisel, rahvarohketel kõnniteedel navigeerimisel või makseautomaatide kasutamisel – saate põhimõtteliselt eritellimusel asjaajaja puuetega klientidele, kes on tasustatud, kindlustatud ja teab, kuidas lasta teil ise juhtrolli võtta. Teisel pool on vabatahtlikud, kus kohalikud kogukonnagrupid, usuorganisatsioonid või üliõpilasalgatused pakuvad oma aega tasuta, näiteks naaber, kes võtab igal kolmapäeval kaks tundi, et teiega koos heategevuspoode külastada.
Kõigil headel teenustel on ühine see, et kõrvalolija ei ole seal selleks, et üle võtta. Olen vestelnud inimestega, kes kasutavad regulaarselt ligipääsetavat asjaajamiskaaslast, ja nad rõhutavad alati seda: kaaslane kõnnib sinu tempos, kirjeldab takistusi, kui vaja, loeb ravimikarpide peenikest kirja või kannab rasket kotti, kui su käed on hõivatud kepi või juhtkoeraga. Aga sina teed ikka valikud – millised avokaadod on piisavalt küpsed, kas lubada endale seda uhket juustu, milline tee tundub turvalisem. See on abistatud iseseisvus ja see erinevus on ülimalt oluline.
Kui mõtled, kuidas saada abi asjaajamistega ilma, et tunneksid end koormana, siis siin on ülevaade kelleltki, kes on mõne süsteemi läbi teinud. Kõigepealt uuri kohalikke nägemiskaotuse heategevusorganisatsioone või liikuvusorganisatsioone – nad koordineerivad sageli vabatahtlike asjaajamisabi puuetega inimestele ja võivad sind sobida kellegagi sinu piirkonnast. Näiteks paljud RNIB-i osakonnad Ühendkuningriigis või American Council of the Blind USAs peavad nimekirju kogukonna vabatahtlikest, kes pakuvad konkreetselt tuge pimedate ostureisidel. Ära unusta oma kohalikku omavalitsust või sotsiaalteenistust; mõned pakuvad isikliku abistaja eelarvet, mida saab kasutada usaldusväärse asjaajaja palkamiseks puuetega inimestele, mis annab sulle kontrolli, kellega ja millal töötad.
Lisaks on kasvav hulk rakendusi ja veebiplatvorme, mis ühendavad abilisi nendega, kes vajavad füüsilise puude korral asjaajamisabi. Mõtle seda nagu sõidujagamisrakendust, aga igapäevaste ülesannete jaoks – postitad, mida vajad (näiteks reis apteeki ja siis lihunikku), ja kontrollitud kohalik inimene võtab töö vastu. Üks tuttav, Tom, kes on nägemispuudega, kasutab sellist platvormi, et broneerida kaaslane nägemispuudega inimeste väljasõitudele igal esmaspäeva hommikul. Nad käivad pangas, toidupoes ja vahel võtavad pärast kohvi. See sotsiaalne osa on suur; isolatsioon võib kõvasti kimbutada, kui väljaminek tundub sõjalise operatsioonina, ja sõbralik, jutukas inimene kõrval muudab kohustuse naudinguks.
Neil, kellel on liikumisraskused, hõlmab liikumispuudega inimeste asjaajamisteenus sageli autojuhti, kes sind peale korjab, aitab sõidukisse ja sealt välja ning laveerib keeruliste ligipääsupunktide, nagu trepid või rasked uksed, vahel. Mäletan vestlust naisega, kes kasutab elektritooli, ja ta rääkis, et tema tavapärane asjaajamismeeskond oli õppinud, et tema kohaliku supermarketi kohvikus on laud, mille juures on selge jalutusrada, ja nad lõpetavad alati reisi seal tee ja kukliga. See pisike rituaal – mis sai võimalikuks tänu usaldusväärsele puuetega inimeste asjaajamisabile – sai tema nädala kõige helgemaks hetkeks.
Üks suur mure, mis inimestel on, on hind. Professionaalne asjaajamisabi puuetega inimestele võib olla kallis, kuid vabatahtlik asjaajamisabi puuetega inimestele töötab sageli annetuste või täiesti tasuta. Paljud vabatahtlikud on pensionärid, üliõpilased või inimesed, kes lihtsalt mõistavad, sest neil on olnud pereliige sarnaste vajadustega. Mõned programmid panevad isegi sama vabatahtliku iga kord sinuga kokku, nii et tekib tõeline sõprus. Olen kuulnud mehest Manchesteris, kes on viinud sama eakat nägemispuudega kunstnikku igal neljapäeval käsitööpoodi juba kuus aastat. Nad on saanud peaaegu perekonnaks.
Ära alahinda ka juhusliku kokkuleppe jõudu. Mõnikord on "kuidas saada abi asjaajamistega" nii lihtne kui naabrimehelt või sõbra sõbralt küsimine. Nipp on olla konkreetne: selle asemel, et "Kas saaksid mind mõnikord asjaajamistel aidata?", proovi "Mul on vaja laupäeva hommikul minna apteeki ja rätsepale – see oleks tore, kui saaksid minuga tulla ja aidata silte lugeda, ma kostitan sind pärast lõunaga." Kui sa selle nii sõnastad, ei palu sa armuande; sa kutsud kedagi osalema regulaarses rituaalis.
Kindel nõuanne kogenud kasutajatelt nägemispuudega inimeste kaaslasteenustest: seadke sisse väike rutiin. Kui teed toiduoste alati teisipäeval kell 10 hommikul, siis su aju lõpetab logistika pärast muretsemise ja hakkab väljasõitu ootama. Paljud asjaajajad puuetega klientidele ütlevad, et neile meeldib ka järjepidevus – nad teavad sinu veidrusi, lemmikriiulit, kohvitellimust. See tuttavlikkus muudab reisi kiireks ja tegelikult lõbusaks.
Niisiis, olgu sa uurid formaalset asjaajamisteenust pimedatele, kasutad liikumispuudega inimeste asjaajamisteenust või lihtsalt värbad oma vennapoega aeg-ajalt asjaajajaks puudega tädi jaoks, on põhisõnum see: sa ei pea oma maailma kahanema, sest teatud ülesanded nõuavad rohkem, kui sa üksinda anda suudad. Ligipääsetav asjaajamiskaaslane on vaikne revolutsioon inimkujul. See on jalutuskepp, teravad silmad, kindel käsi ja vahel ainus julgustav hääl, mida vajad, et kasvava tegemiste nimekirjaga toime tulla. Ja ausalt, maailmas, mis nii sageli eirame nägemis- või liikumispuudega inimeste praktilisi vajadusi, on see kaunilt lihtne tegu, et ehitada tagasi rõõm asjade tegemisest.